Ma võiksin istuda praegu kusagil metsas ja lihtsalt mugida tuliseid tšillitrühvleid. No lõke võiks ka tegelikul olla ja häää vein, mis mul just otsa sai - olen vist salajoodik:)
Pean end ketti panema, et ma ei pääseks tšillikatele ligi. Normaalsed inimesed panevad tšillit - ikka ohtralt, musta pipart ja rose pipart ikka soolase toidu sisse, mitte nagu mina... et kõike eelpool nimetatud, aga eriti just tšillit ja eriti ohtralt, šokolaadi... aga see on lihtsalt nii häää... see tulisus kurgulae tagumises osas.
Mul on üks inimene, kes armastab meeletult kaneeli... võiks öelda, et ta on peaaegu hull kaneeli järgi. Elu järjekordne seiklus viis meid maakera kuklapoolele, rohelisele mandrile. Tegelikult ei ole see manner sugugi roheline vaid pigem punane, selline telliskivipunane, aga las olla siiski ettekujutus selline nagu see on maalitud meile kooliõpikutes. Samas ei ole mõtet seda kõike liiga tõsiselt võtta, seda õpikutes räägitavat, aga eriti joonistusi, mis kujutavad mandreid, vulkaane jne... kuid vulkaanidest ja ettekujutustest juba hiljem ja mis sellest sai.
Nii, mul on üks kaneeli hull inimene. Istusime õhtul majas, batmanid ragistasid maja ees palmides. Oli õige aeg maiustada jäätisega. Mõeldud-tehtud, jäätis kausikesse. Minule sobib jäätis ilma lisanditeta, piisas lusikas millega transportida see magus ja külm kraam suhu. Tema aga tahtis kaneeli peale, kaneeli hull. Kapiuks lahti, selline suur kapp oli kuhu mahtus ise ka sisse, tuld ei olnud mõtet ju süüdata. Nii ta seal siis muudkui kummutas "kaneeli" ja imestas, miks ta üldse ei tunne kaneeli lõhna... Kaneeli ja musta pipra potsikud olid riiulil vahetusse läinud ja nii saigi tavapäratu kooslus, vaniljejäätis musta pipraga. Tulemus oliu üllatav, huvitav ja maitsev... tavapäratu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar