Taevas ja maa

"Dinner in the Sky on unikaalne üritus, mis on mõeldud kõigile, kes soovivad tavapärase eine või kohtumise muuta unustamatuks. See on ainulaadne projekt, mis on tuntud kogu maailmas. Dinner in the Sky on tunnustatud oma kõrgete standardite ja parima kvaliteedi poolest. Dinner in the Sky® ürituste idee on pakkuda uskumatut fine diningu elamust taevas - eksklusiivne atmosfäär, meeliköitev vaade linnale ja toit maailma tippkokkadelt.", ütleb Dinner in the Sky meeskond.

Seda kõike 50 meetri kõrgusel, maa ja taeva vahel, lähemal kaugustesse viivatele lennukitele ja eredalt säravatele tähtedele. Garanteeritud on vaade, nauding silmale ja maitsemeelele ning kohe kindlasti elamus.

Istudes Harjumäe nõlval, vaatasin kuidas seltskond tõsteti taevasse. Ei paistnud sealt ei tiibu, ega ka sarvi ja vonklevat saba. See on kindlasti elamus, mis taltsutab nii Inglid, kui ka Kuradid.

Homme, juba homme. Ma olen elevil. Ilmateade lubab mahedat ning sooja idatuult koos päikesega.

Tükike Indiat

Eile sai tehtud üks tore reis  Ida-Virumaale. Ilm oli lihtsalt super ja taaskord oli tükk sundimist, et tulla tagasi Tallinna. No metsas oli lihtsalt mõnus... sai veidi "tormatud" ja siis edasi Jõhvi. Meil tekis igatahes Jõhvis küsimus, et kas seal algas kevad juba märtsis?????? Küsimus tekkis sel lihtsalt põhjusel, et inimesed kelledega kohtusime olid ikka väga väga pruunid. Meie olime nagu kaunid aadlikud oma valge jume ja roosade põskedega:)

Kaunimaid vaateid avaneb sõites mööda Narva maanteed. Hunnitu vaade kõrgelt pankrannikult merele, kaunid pisikesed majakesed. Mõni majakene oli selline naljakas, kuid selle eest äärmiselt korraliku ja hea ventilatsiooniga. Pikk tee ja juttu jätkub kauemaks. Mõttemõlgutused, mis oleks järgmiseks reisisihtkohaks. Kuna ühtegi reisi ei ole planeeritud, ma vähemalt veel ei tea et oleks, siis sai teemat arendatud kuhu tahaks minna. Ohh, neid kohtasid on palju. Suur soov ja ideeidukene ka peas on võtta aega maha, seljakott selga ja teha India - Nepali tripp. Selline paari kuu pikkune. Põhirõhk Nepalil. Olen viimased aastad muudkui lubanud: "Ma tulen kindlasti... ühel päeval!"

Nüüd lõhnab mu köök kui India. Pajas podiseb daal, mis on indiapärane läätsepada. Sõin seda esimest korda rohelisel mandril, mis on küll pigem ikka punane manner. Enne olin väga pika pilguga vaadanud selliseid hautatud läätse/hernepadasid. Nüüd käin aga paja kohal sissehingamas seda vürtside kooslust. Suu jookseb vett ja kõht koriseb, peab veel kannatama. Tegelikult ma väga ennast kusagile poole liigutada ei saagi, kuna Lord on võtnud minu jala endale padjaks:) Olen siis hiirvaikselt. Kas hiired ikka on väga vaiksed, eriti kui nad otse teed läbi seina rajavad või sahvris biskviidiga maiustavad??? No ma igatahes olen see hiir kes ei ole sahvris ja tunnelit ka hetk ei raja.

Algul hakkasin tegema kanasuppi. Poolkoivad potti keema, maitseks paar tera pipart ning nelki ja paar ahju-paikesekuivatatud tomatit. Soola kanaliha ei vaja, ta on juba ise piisavalt soolakas, seda ütleb minu soolamaitseretseptor. Siis äkki meenus, vohhh, mul on ju pool pakki läätsesid, nii minu kanasupist daal kanaga saigi:) Veidikene spikerdasin ka retsepti, kuid minu versioon on mugandatud. Kaneelikoore asendasin teelusika jahvatatud kaneeliga jne. Lisaks ohtralt küüslauku ja terve kaun punast tšillit. Kahte viimast lihtsalt ei saa vaid näpuotsaga lisada:)

Töökäik:

Hakkisin suure sibula, pisikese tükikese ingverit ning kolm kobedat küüslauguküünt. Valasin tulemuse potti kuumutatud õlile. Segasin ning lasin vaikselt sibulal pruunistuda. Istusin pliidi kõrval silmad vidukil ja nautisin pajast tõusvat aroomi.

Lisasin tükeldatud tomati ja hakitud tšillipipra, kaneeli ja teelusika täie India maitseainet (NB!!! ilma soolata). Peale liiter päris kanapuljongit ning pool pakki läätsesid, nii 250 grammi. 

Umbes 20 minuti parast lisasin ka keedetud kana poolkoivad, keerasin kuumuse 0,5 peale ning jätsin veel sama kauaks vaikselt hauduma.

Mõnusalt tuline kõhutais. Väga hea on kõrvale murda naani.
Meeleolu aitab luua muusika ja soovil ka viiruk:) 

Raamid

Ma võiksin istuda praegu kusagil metsas ja lihtsalt mugida tuliseid tšillitrühvleid. No lõke võiks ka tegelikul olla ja häää vein, mis mul just otsa sai - olen vist salajoodik:)

Pean end ketti panema, et ma ei pääseks tšillikatele ligi. Normaalsed inimesed panevad tšillit - ikka ohtralt, musta pipart ja rose pipart ikka soolase toidu sisse, mitte nagu mina... et kõike eelpool nimetatud, aga eriti just tšillit ja eriti ohtralt, šokolaadi... aga see on lihtsalt nii häää... see tulisus kurgulae tagumises osas.

Mul on üks inimene, kes armastab meeletult kaneeli... võiks öelda, et ta on peaaegu hull kaneeli järgi. Elu järjekordne seiklus viis meid maakera kuklapoolele, rohelisele mandrile. Tegelikult ei ole see manner sugugi roheline vaid pigem punane, selline telliskivipunane, aga las olla siiski ettekujutus selline nagu see on maalitud meile kooliõpikutes. Samas ei ole mõtet seda kõike liiga tõsiselt võtta, seda õpikutes räägitavat, aga eriti joonistusi, mis kujutavad mandreid, vulkaane jne... kuid vulkaanidest ja ettekujutustest juba hiljem ja mis sellest sai.

Nii, mul on üks kaneeli hull inimene. Istusime õhtul majas, batmanid ragistasid maja ees palmides. Oli õige aeg maiustada jäätisega. Mõeldud-tehtud, jäätis kausikesse. Minule sobib jäätis ilma lisanditeta, piisas lusikas millega transportida see magus ja külm kraam suhu. Tema aga tahtis kaneeli peale, kaneeli hull. Kapiuks lahti, selline suur kapp oli kuhu mahtus ise ka sisse, tuld ei olnud mõtet ju süüdata. Nii ta seal siis muudkui kummutas "kaneeli" ja imestas, miks ta üldse ei tunne kaneeli lõhna... Kaneeli ja musta pipra potsikud olid riiulil vahetusse läinud ja nii saigi tavapäratu kooslus, vaniljejäätis musta pipraga. Tulemus oliu üllatav, huvitav ja maitsev... tavapäratu.

Töö

"Oota, ma tahan sinult midagi küsida!", ütles hr Peeter, ise samalajal telefoniga rääkides. Olin just toast väljumas. Mis seal ikka, seisatusin uksel. Pilk oli poisilik. Täiskasvanud, kes ei ole lasknud end täis kasvada on vahvad. Kuna tegemist on kolleegiga, siis eeldatavalt pidi küsimus olema ka tööalane. Peale valesid kortse tekitavat nädalat tuli käskkiri, et ma olen "päriselt taas olemas", ülesanded hakkavad olema veidi erinevad senistest, kui küsimustele vastan ikka ja aitan, kui see on minu võimuses. Küsimus aga oli hoopis ootamatu.
Hr Peeter: "Kas sa oled kaalust alla võtnud?? Näed väga hea välja."
Naeratasin meelitatult, mulle meeldivad meeldivad komplimendid: "No lõpuks peab trenni tegemisest ja trühvlitega maiustamisest ka kasu olema!"

Energiatehnika versus savi

Elektrienergia ja soojuse kombineeritud tootmine on protsess, kus ühest tehnoloogilisest protsessist ja seadmest väljastatakse nii soojust, kui ka elektrit. Eesmärgiks on alandada energia tootmiseks vajaliku kütuse kogust ja vähendada kahjulike ühendite emissiooni energiaühiku kohta.Üle nädala laupäeviti olin aurujõuseadmete ja restkollete haardes, kuni tuumajaamadeni välja. Vahest tahaks lisaks ajule ja tulevasele diplomile ka miskit hingele. Olla kunstnik üheks hetkeks.
Tallinna vanalinn peidab endas erinevaid kitsaid tänavaid, kangi aluseid ja sisehoove, hoove kus pesitsevad meistrid.

Hemmelin lõikas nõtke liigutusega kõigile tükikese savi. Näpud juba mudisid seda mõnusat plastset käkki. Vana kell seinal oli aja peatanud, avatud aknast tungis ninna aromaatne kuuma šokolaadijoogi aroom ja pea tühjenes.

Elektrienergiast ja soojusest ei ole pääsu ka siin. Kui savikäkist vormitud, rullitud, silutud, sikutatud kunstiteosed olid kuivanud ja glasuuritud, rändasid nad põletusahju. Ahju kus põletus toimub temperatuuril 900-1000°C.

Lumine eksitus

Varajastel hommikutundidel on juba nii külm, et lumehelveste langemine ei tekitaks mingit imestust. Hoonete sisekliima tekitab minus pingeid, kolmas kontrolltöö on reedel. Loen ja loen, kuid meenutada suudan viimase loengu kergeid negatiivseid ioone mis soodustavad vaimset tööd ja rahustavad. Nende sisaldus õhus väheneb pilves ilmaga ja talvel.

Leidsin kapist tühja küpsisekarbi, sobilik kasutada trummina, vaja veel vaid pulkasid. Pulkade otsimese tuhinas, no mõtlesin et neid on kõige lihtsam leida neti avarustest, sattusin hoopiski magusale lumekirmele.

66 šokolaadist lumepätsikese valmistamiseks varu:

3 dl magustamata kakaod
5 dl suhkrut
1 dl päevalille õli
4 muna
2 tl vanilje suhkrut
5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola

0,5 dl tuhksuhkrut "lumekatte" tekitamiseks

Segasin esmalt kakao suhkruga, lisasin õli ja siis ükshaaval munad. Teises kausis segasin kokku ülejäänud koostisained ning ühendasin seejärel segud omavahel. Saadud massi katsin kilega ning tõstsin kolmeks tunniks külmikusse tahenema.

Sõelusin tuhksuhkru kaussi, millesse tõstsin kahe teelusika abil taina pallikesed. Sõelusin veel peale tuhksuhkrut, et kõik pätsikesed oleksid kaetud ja vormisin käte abil ühtlased kuulikesed.

Küpsetaisn 175^oC 12 minutit, lasin räti all jahtuda.

Kuum ingveritee sidruniga ja lumine eksitus, mmmm.

Trühvlid vihmas

Oma tavapärasel õhtusel metsaringil Lordiga oli mul kaasa Kaja Kahu raamat "Minu Guatemala". Lord nuuskis metsas ja ajas jälgi, mina jalutasin ja lugesin. Vihma veel ei sadanud, oli lihtsalt mõnusalt sombune. Selles mõnusas sombus kiskusid mõtted aina enam Lõuna-Ameerika peale. Tekkis igatsus olla taas San Pedro de Atacama`s, oaasis kus aeg seisab ja on raske end sundida lahkuma.

Rahutus on hinges juba pikemat aega. Seljakott on ootusärevalt toolil, endal ees pilk: "Kuna me läheme, kas nüüd??" Pidev võitlus käib soovide ja reaalsuse vahel.

Filmis "Šokolaad" valmistas Vianne Rocher’ oma šokolaadipoes iidse, Guatemala indiaanlaste, retsepti järgi imelisi šokolaadist maiuseid, mis äratasid kiiresti linnarahva uinunud isud ning ihad.

Asteegid kutsusid kakaod yollotl eztli, mis tähendab tõlkes “südame verd“. Mehhiko maiad nimetasid seda jumalate toiduks ja ohverdasid kakaod oma jumalustele. Kakaoube kasutati raha asemel, see oli rohkem hinnatud kui kuld või kõik muud asjad.
Algselt oli šokolaad röstitud, jahvatatud ning vahule löödud kakaomassist kokku segatud külm ilma suhkruta kange jook, mistõttu selle valmistajad, asteegid, nimetasid seda xocolatl (mõru vesi). Kakao oli ka esimene stimuleeriv jook, mis 16. sajandil Euroopasse jõudis.

Trühvlimass:
200 gr tumedat šokolaadi
60 gr võid
190 ml 35% koort
brändit, konjakit vmt

Glasuur:
100 gr tumedat või valget šokolaadi
2 spl õli (annab läiget)

Kuumutasin koore väiksemas potis keemiseni ja lisasin või. Tõstsin poti tulelt. Murdsin šokolaadi väikesteks tükkideks ja lisasin kuumale koore-või segule. Segasin kuni šokolaad oli täielikult sulanud. Silma ja maitse järgi lisa brändit, mina lisasin camparit. Mulle lihtsalt meeldib mõru magusus. Jahtunud segu tõstsin külmikusse paariks-kolmeks tunniks tahenema.
Enne külmikusse tõstmist jagasin trühvlimassi kolmeks, et lisada erinevaid täidiseid:
- pähklipuru;
- porgandimaremlaadi ja aplesinikoort;
- tšillimoosi.

Sulatasin glasuuri tarbeks veevannil šokolaadi. Vormisin näppudega trühvlimassist parajad kuulikesed ning kastsin need sulašokolaadi, veeretasin kakaos ja pähklipurus. Mõne kuulikese sisse puges mandel, mõne sisse aroonia mari. Šokolaadised kuulikesed asetasin küpsetuspaberiga kaetud kandikule hanguma.

"Kiusatusele järele andes ei saa inimene hukka, vaid alustab hoopis täiesti uut ja paremat elu."