Raamid

Ma võiksin istuda praegu kusagil metsas ja lihtsalt mugida tuliseid tšillitrühvleid. No lõke võiks ka tegelikul olla ja häää vein, mis mul just otsa sai - olen vist salajoodik:)

Pean end ketti panema, et ma ei pääseks tšillikatele ligi. Normaalsed inimesed panevad tšillit - ikka ohtralt, musta pipart ja rose pipart ikka soolase toidu sisse, mitte nagu mina... et kõike eelpool nimetatud, aga eriti just tšillit ja eriti ohtralt, šokolaadi... aga see on lihtsalt nii häää... see tulisus kurgulae tagumises osas.

Mul on üks inimene, kes armastab meeletult kaneeli... võiks öelda, et ta on peaaegu hull kaneeli järgi. Elu järjekordne seiklus viis meid maakera kuklapoolele, rohelisele mandrile. Tegelikult ei ole see manner sugugi roheline vaid pigem punane, selline telliskivipunane, aga las olla siiski ettekujutus selline nagu see on maalitud meile kooliõpikutes. Samas ei ole mõtet seda kõike liiga tõsiselt võtta, seda õpikutes räägitavat, aga eriti joonistusi, mis kujutavad mandreid, vulkaane jne... kuid vulkaanidest ja ettekujutustest juba hiljem ja mis sellest sai.

Nii, mul on üks kaneeli hull inimene. Istusime õhtul majas, batmanid ragistasid maja ees palmides. Oli õige aeg maiustada jäätisega. Mõeldud-tehtud, jäätis kausikesse. Minule sobib jäätis ilma lisanditeta, piisas lusikas millega transportida see magus ja külm kraam suhu. Tema aga tahtis kaneeli peale, kaneeli hull. Kapiuks lahti, selline suur kapp oli kuhu mahtus ise ka sisse, tuld ei olnud mõtet ju süüdata. Nii ta seal siis muudkui kummutas "kaneeli" ja imestas, miks ta üldse ei tunne kaneeli lõhna... Kaneeli ja musta pipra potsikud olid riiulil vahetusse läinud ja nii saigi tavapäratu kooslus, vaniljejäätis musta pipraga. Tulemus oliu üllatav, huvitav ja maitsev... tavapäratu.

Töö

"Oota, ma tahan sinult midagi küsida!", ütles hr Peeter, ise samalajal telefoniga rääkides. Olin just toast väljumas. Mis seal ikka, seisatusin uksel. Pilk oli poisilik. Täiskasvanud, kes ei ole lasknud end täis kasvada on vahvad. Kuna tegemist on kolleegiga, siis eeldatavalt pidi küsimus olema ka tööalane. Peale valesid kortse tekitavat nädalat tuli käskkiri, et ma olen "päriselt taas olemas", ülesanded hakkavad olema veidi erinevad senistest, kui küsimustele vastan ikka ja aitan, kui see on minu võimuses. Küsimus aga oli hoopis ootamatu.
Hr Peeter: "Kas sa oled kaalust alla võtnud?? Näed väga hea välja."
Naeratasin meelitatult, mulle meeldivad meeldivad komplimendid: "No lõpuks peab trenni tegemisest ja trühvlitega maiustamisest ka kasu olema!"

Energiatehnika versus savi

Elektrienergia ja soojuse kombineeritud tootmine on protsess, kus ühest tehnoloogilisest protsessist ja seadmest väljastatakse nii soojust, kui ka elektrit. Eesmärgiks on alandada energia tootmiseks vajaliku kütuse kogust ja vähendada kahjulike ühendite emissiooni energiaühiku kohta.Üle nädala laupäeviti olin aurujõuseadmete ja restkollete haardes, kuni tuumajaamadeni välja. Vahest tahaks lisaks ajule ja tulevasele diplomile ka miskit hingele. Olla kunstnik üheks hetkeks.
Tallinna vanalinn peidab endas erinevaid kitsaid tänavaid, kangi aluseid ja sisehoove, hoove kus pesitsevad meistrid.

Hemmelin lõikas nõtke liigutusega kõigile tükikese savi. Näpud juba mudisid seda mõnusat plastset käkki. Vana kell seinal oli aja peatanud, avatud aknast tungis ninna aromaatne kuuma šokolaadijoogi aroom ja pea tühjenes.

Elektrienergiast ja soojusest ei ole pääsu ka siin. Kui savikäkist vormitud, rullitud, silutud, sikutatud kunstiteosed olid kuivanud ja glasuuritud, rändasid nad põletusahju. Ahju kus põletus toimub temperatuuril 900-1000°C.

Lumine eksitus

Varajastel hommikutundidel on juba nii külm, et lumehelveste langemine ei tekitaks mingit imestust. Hoonete sisekliima tekitab minus pingeid, kolmas kontrolltöö on reedel. Loen ja loen, kuid meenutada suudan viimase loengu kergeid negatiivseid ioone mis soodustavad vaimset tööd ja rahustavad. Nende sisaldus õhus väheneb pilves ilmaga ja talvel.

Leidsin kapist tühja küpsisekarbi, sobilik kasutada trummina, vaja veel vaid pulkasid. Pulkade otsimese tuhinas, no mõtlesin et neid on kõige lihtsam leida neti avarustest, sattusin hoopiski magusale lumekirmele.

66 šokolaadist lumepätsikese valmistamiseks varu:

3 dl magustamata kakaod
5 dl suhkrut
1 dl päevalille õli
4 muna
2 tl vanilje suhkrut
5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola

0,5 dl tuhksuhkrut "lumekatte" tekitamiseks

Segasin esmalt kakao suhkruga, lisasin õli ja siis ükshaaval munad. Teises kausis segasin kokku ülejäänud koostisained ning ühendasin seejärel segud omavahel. Saadud massi katsin kilega ning tõstsin kolmeks tunniks külmikusse tahenema.

Sõelusin tuhksuhkru kaussi, millesse tõstsin kahe teelusika abil taina pallikesed. Sõelusin veel peale tuhksuhkrut, et kõik pätsikesed oleksid kaetud ja vormisin käte abil ühtlased kuulikesed.

Küpsetaisn 175^oC 12 minutit, lasin räti all jahtuda.

Kuum ingveritee sidruniga ja lumine eksitus, mmmm.

Trühvlid vihmas

Oma tavapärasel õhtusel metsaringil Lordiga oli mul kaasa Kaja Kahu raamat "Minu Guatemala". Lord nuuskis metsas ja ajas jälgi, mina jalutasin ja lugesin. Vihma veel ei sadanud, oli lihtsalt mõnusalt sombune. Selles mõnusas sombus kiskusid mõtted aina enam Lõuna-Ameerika peale. Tekkis igatsus olla taas San Pedro de Atacama`s, oaasis kus aeg seisab ja on raske end sundida lahkuma.

Rahutus on hinges juba pikemat aega. Seljakott on ootusärevalt toolil, endal ees pilk: "Kuna me läheme, kas nüüd??" Pidev võitlus käib soovide ja reaalsuse vahel.

Filmis "Šokolaad" valmistas Vianne Rocher’ oma šokolaadipoes iidse, Guatemala indiaanlaste, retsepti järgi imelisi šokolaadist maiuseid, mis äratasid kiiresti linnarahva uinunud isud ning ihad.

Asteegid kutsusid kakaod yollotl eztli, mis tähendab tõlkes “südame verd“. Mehhiko maiad nimetasid seda jumalate toiduks ja ohverdasid kakaod oma jumalustele. Kakaoube kasutati raha asemel, see oli rohkem hinnatud kui kuld või kõik muud asjad.
Algselt oli šokolaad röstitud, jahvatatud ning vahule löödud kakaomassist kokku segatud külm ilma suhkruta kange jook, mistõttu selle valmistajad, asteegid, nimetasid seda xocolatl (mõru vesi). Kakao oli ka esimene stimuleeriv jook, mis 16. sajandil Euroopasse jõudis.

Trühvlimass:
200 gr tumedat šokolaadi
60 gr võid
190 ml 35% koort
brändit, konjakit vmt

Glasuur:
100 gr tumedat või valget šokolaadi
2 spl õli (annab läiget)

Kuumutasin koore väiksemas potis keemiseni ja lisasin või. Tõstsin poti tulelt. Murdsin šokolaadi väikesteks tükkideks ja lisasin kuumale koore-või segule. Segasin kuni šokolaad oli täielikult sulanud. Silma ja maitse järgi lisa brändit, mina lisasin camparit. Mulle lihtsalt meeldib mõru magusus. Jahtunud segu tõstsin külmikusse paariks-kolmeks tunniks tahenema.
Enne külmikusse tõstmist jagasin trühvlimassi kolmeks, et lisada erinevaid täidiseid:
- pähklipuru;
- porgandimaremlaadi ja aplesinikoort;
- tšillimoosi.

Sulatasin glasuuri tarbeks veevannil šokolaadi. Vormisin näppudega trühvlimassist parajad kuulikesed ning kastsin need sulašokolaadi, veeretasin kakaos ja pähklipurus. Mõne kuulikese sisse puges mandel, mõne sisse aroonia mari. Šokolaadised kuulikesed asetasin küpsetuspaberiga kaetud kandikule hanguma.

"Kiusatusele järele andes ei saa inimene hukka, vaid alustab hoopis täiesti uut ja paremat elu."

Tšillimoos

Adreanliinirohke romantika looduskaunis kohas, eemal linna mürast, heas seltskonnas. Valju muusika mängis üle taamal vilja koristav kombain. Saun küdes. Lõdvestava tünnisauna oli seltskonna kogunemise ajaks vallutanud sukeldumishuvilised õlled. Pragisevast grillist ninna tungivad lõhnad käivitasid Pavlovi refleksi. Ohhhh, milline idüll.

Konservatiivsemad pugesid hiljem magamiskottidesse ja kes soovisid teada kuidas oleks olla hot dog, magas kahe suure ja paksu madratsi vahel. Elamusi kõigile.
Laupäeva hommik algas sõjalissportliku lahinguga. Laigulised ürbid üll ja maskid ees, võisime astuda julgelt lahinguväljale. Nägime välja nagu Ninja Kilpkonnad. Esialgne aukartus sõjameeste ees asendus peagi hasardiga.

Päris võhmale võttis see lahing. Ei ole lihtne olla snaiper ja samal ajal naerda nagu oleks sulle antud naerugaasi. Uhhh.

Uljamad Ninjad läksid tegid kiiremad tiirud ka ATV ja ATM-idega. Rajal alles läks ekstreemsuseks. Tsiklid olid petlikult tibatillukesed. Esimene ring oli ebalev ja väriseva lenksuga, teine ring juba juleti gaasi vajuta ja kolmas ring tahtis ka nokk tõusta. Kes sai enne pidama, kes hüüdis "tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt", unustades tiivad sirutada. Kõik käis kiirelt. Lendav Ninja maandus, paugu ja raginaga või oli see hoopiski mõni uus vagude ajamis stiil, kes seda teab.

Extreempargi laual lihtsalt peab olema midagi tulist ja vürtsikat. Midagi, mis on hea nii lihaga, kui ka jäätisega, eriti vanilje omaga. Uskuge, keele tagasi õngitsemine võtab pärast aega.

Ekstreemmoosi aka tšillimoosi jaoks varu:

200 g tšillipipart
1 kg punaseid paprikaid
5 küüslagu küünt
500g suhkrut
1 dl punast veini
näpuotsaga soola

Tšillipiprad puhastada seemnetest ja hakkida peeneks, samuti puhastada ja hakkida paprika. Hakitud tšilli ja paprika vala potti, samuti pressitud küüsalugu küüned, peale suhkur, sool ja vein, kuumuta madalaimal kuumusel umbes tunnike. Püreesta saadud keedus ja kuumuta veel 30 minutit, vahepeal vaikselt segades. Tõsta moos steriliseeritud purkidesse ja sulge õhukindlalt.

Väike sugulane Karolina (9 a) kommenteeris moosi: "Mmmmm, las ma mõtlen, ma tunnen et see on magus, kui ma veidi ootan läheb magus kurgulakke ja on tuline, selline magus tuline. See on nii hea moos, kas ma saaksin ühe purgi ka endale?"

Retsepti avastasin ajakirjast Oma Maitse 2011. aasta juuli numbrist.

Ettevalmistus maratoniks

Enne suuremat füüsilist pingutust vajab keha rohkem kütust, siis on toitumisspetsialistide ja ka maratoonarite soovitus - tugev süsivesikute rikas õhtusöök eelmisel õhtul ehk pasta, pasta ja veel kord pasta.

Rulluisumaratoni Pasta party eest hoolitses Vilde Tervisekohvik.

Stardin Tartu poole pühapäeva varahommikul, seega korraldasin pasta party kodus, valmistades keelt alla viiva spinatipasta kanafilee ja suvikõrvitsaga.

Korralik ports (300g) andis:

energiat 715 kcal, 17,88% päevanormist
süsivesikud 108,7g, 18,1%
valgud 36,2g, 30,17%
rasvad 24,62g, 20,52%
kiudained 4,94g, 10.98%

Pontšikud

Meenuvad minu esimesed pontšikud. Olin tookord vaatleja-taigna mekkija. Tulemas oli klassiõhtu ja tegime ettevalmistusi klassivenna juures. Keset vakstuga kaetud lauda oli suur valge roosade lilledega emailpott. Kõrval kohupiim, rest munadega, jahu, suhkur ja õli. Õli sõbrunes vana päevi näinud väikese potikesega. See pott, kui me vaid oleks mõistnud tema keelt, võinuks vesta hulgim lugusid maitsetest.

Nii rändasingi ühel päeval lapsepõlve maitsete radadel. Voolisin käte vahel ilusad sümmeetrilised pallikesed, lasin neil mõnuleda kuumas õlivannis kuldpruuniks, hiljem riputasin kaunistuseks üle tuhksuhkruga. Kõrvale tassike kuuma ja aromaatset rohelist teed, mmmmm.

Vajasin selleks:
400 g kohupiimakreemi
3 muna
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

jahu, suhkur, vaniljesuhkur, riivitud sidrunikoor lisandusid tunde järgi.

Vahustasin munad (valge ja kollase eraldi) suhkruga, lisasin kohupiima, maitseained ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Segasin kõik ühtlaseks õlivanni igatsevaks massiks.

Hamster

Mingil hetkel, kui hanged olid veel kõrvuni ja temperatuur talumatult karm, hingeõhk isegi mitte ei auranud vaid lihtsalt külmus ja murdus kui rabe kõrsik. Ärkasin vara, no nagu ikka, mis ei tähenda et ka vara magama minnakse, riided selga ja koeraga jalutama. Püksid olid kuidagi liiga ümber, oooo, millised kurvid. Michelini mehikesele tegin silmad ette pikapuuga. Ta lihtsalt punastas ja häbenes oma luidrat vormi.

Hingeldama ajas see volüümikas vorm. Peegel, nagu muinasjutust, teatas armutu tõe: "Paksu, ma viskan su hamstri tähtkujust välja!! Mine tagasi oma nautleja tähtkujusse, aga ära unusta, naudinguid nauditakse, mitte ei pruugita!!"

Otsustasin ka kaalult küsida, et kas tõesti, kas mind tõesti ei soovita enam hamstri tähtkujusse??? Kaal oli samuti halastamatu oma sõnadega, öeldes: "Kas sa vahest sellele ka mõtled, kui valus mul on kui seisad mu peal???"
Ma ei olnud kunagi sellele mõelnud, numbrid olid nii ilusad suured displeil ja kaal ise alati naeratas mulle, küll virilalt, aga siiski.
Anusin peeglit ja kaalu, et nad jääksid minuga, lubades täita nende seatud kriteeriumid. Selleks oli jõuludeks jõuda tagasi nautleja tähtkujusse.
Pool teed nautleja tähtkujuni on astutud. Kaalu viril naeratus on asendunud naeratusega, peegel tervitab mind hommikul sõbraliku silmapilgutusega.
Naudin ja katsetan maitsete, aroomide, tundmustega.